Mind häirib kohutavalt, kui inimesed ei julge või ei taha asju otse välja öelda....või isegi valetavad. Terve elu olen seda arvatavasti kannatanud, sest raske on uskuda tagant järgi midagi, mis on nii jabur praegu sellele mõeldes. Miks ei või olla reaalsuses ja mitte hõljuda kuskil pilve piiril, kust võib iga hetk alla kukkuda, kui keegi selle täis puhutud palli nõelaga katki torkab...Ma ei taha sellist elu...ma ei taha näha maske...ma tahan reaalsust ja kohe!!!
Kurb on vaadata kuidas inimesed käituvad olles teiste pilkude eest varjatud ja oma seltskonnaga...jutud kipuvad ikka klatšiks muutuma, see on lihtsalt jube!!! Tore on teada jälle, mis sinu kohta räägitakse või mida mõeldakse...ja seda mingilt kolmandalt inimeselt.
Olge lihtsalt otsekohesemad...lihtsam on taluda kohe reaalsust, kui hõljuda pilvedes ja siis sealt valusalt alla kukkuda. Selline on olnud minu elu nagu ma aru sain ja seda praegu tajuda ja taluda on üsna jama.
Ikka tulevad mingit masekad tekstid siia...
No comments:
Post a Comment