Miks küll on kõikidel sõnadel liiga palju öelda? Miks neid öeldakse siis, kui ei ole vaja ning siis vaikitakse, kui oleks vaja midagi lausuda? Sõnad, need sõnad...nendel on ime vägi. Ühe ainsa sõnaga võib teha teise inimese vägagi õnnelikuks ja pikaks ajaks, samas võib ka sõna teha nii haiget, et sellest tundest ei pruugigi lahti saada. Kuid vaikimine on veel hullem kui kurjad sõnad.
Ma ei ole kindlasti paljudel kordadel õigeid sõnu öelnud või olen hoopis vaikinud. Nüüd ma mõistan, mida kõike see tähendada võib teistele.
Väga vähe läheb vaja selleks, et muutuda ning areneda, kuid inimesed on põikpäised ja muutused on rasked tulema. "Ma muutun, paremaks...ma luban!" See ei lähe täide, ärge uskuge või uskuge, a ärge liiga palju lootke.
Elu ei ole nii nagu filmides või raamatutes. Kõik ei lähe plaani järgi. Planeerima, see on tõesti rumal sõna. Need plaanid ei täitu. Elus tuleb paljuski jooksvalt ja ootamatult, nii kõige paremad kui halvemad asjad. Nendeks tuleb lihtsalt valmis olla, kuid mitte karta ega möödunut pärast kahetseda. Kogu elu tuleb täiel rinnal elada ja võtta kõike nii nagu on.
Raamatud ja filmid on välja mõeldised, ärge uskuge neisse, vaid võtke neid kui põgenemist reaalsusest fantaasia ja ideaali maailma.
"P.S I love You"
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment