Siia vist tulevadki praegu ainult mingit masekad tekstid, a mis teha...
Hetk, mil ma tegin otsuse...see oli tõesti kirjeldamatu ja tõi mu südamesse tõeliselt suure ja kindla rahu...kuid see tunne on möödas ning iga päevaga ma tunnen, et argimured ja mõtted kasvavad üle selle saavutatud rahu ja lämmatavad selle. Raske on leida seda rahu uuesti, isegi kui maa on valge ning taevast tuleb lund aina juurde, toas on soe ning kaminas põleb tuli. Mingi tühjus valitseb ikkagi mu sees... ja ma ei tea enam, millest see on....see lihtsalt tundub nii sügav ja piiritu, et ei oska leida selle äärt ega otsa.
Sõprade toele saab alati raskustes loota ja see on tõesti julgustav, kuid hetkel tundub, et ka sellest ei ole kasu, kui ma oma mured kõik kellegile välja laon...see lihtsalt ei too kergendust.
Kuid on veel Üks, kelle poole pöörduda...Jumal...kui leida rahu Temas, siis see on suurim rahu, see lihtsalt peab ületama kõik maise. Sellele rahule panen mina kogu lootuse.
Mured kasvavad ikka alati siis suuremaks, kui on aega nendele mõelda...sellepärast ma tahangi koguaeg tegutseda ja olla rakkes, et ei tekiks vaba hetke liigse mõtlemise jaoks. Tundub, et teised teavad mind vahel paremini...mul tõesti ei tasu palju mõelda. :)
No comments:
Post a Comment