Ma teadsin juba vähemalt nädala ette, et täna tuleb eriline päev. Ma olin seda päeva aina edasi ja edasi lükanud, a enam ei suutnud. Ma rääkisin täna oma pastori, Erkiga, väga tähtsatel teemadel. Ta aitas mul mõista paremini, mida peaks tegema ja kuidas õigesti elada. See oli väga hea kogemus ja ma mõistsin, mida tähendab anda end Jumalale. See vestlus oleks meie vahel justkui juba varem toimunud, kõik tundus kuidagi nii tuttav. Aitäh!
Paljuski see kõik algas sellest, kui ma KNL-i ajal, pärast Dani ristimist istusin üksinda pingi peal edasi ja vaatasin kaugusesse...tühja pilguga. Mul olid sel ajal väga teistsugused mured ja mõtted ning ma soovisin lihtsalt rahu ja aega olla omaette. Niimoodi seal istudes lendas mu põlve peale ilus kirju liblikas, ma ajasin ta minema...ta tõusis korra lendu ja maandus uuesti, kuid siis juba kõhule. Ma ei tea miks, kuid see tekitas minus väga sooja tunde.
Kui ma olin seal veel veidikene istunud, kui kõik teised olid juba lõkkeplatsi ümber, et jutlust kuulama asuda, siis tuli minu juurde Erki ja küsis: "Kas Sa oleksid tahtnud ise Dani asemel olla?"
(Erki, see oli väga ootamatu, kuid vajalik tegu. Aitäh!)
Ma ei olnud seni selle peale mõelnud, üldse mitte. Kuid sellest hetkest hakkas midagi mu hinge kraapima ja tugevalt. Ma seni olen elanud lihtsalt üht korraliku inimese elu ning käitunud nii nagu minu kristlastest vanemad on mind õpetanud. Miks ma peaksin ennast ristida laskma, kui ma juba elan õiget elu?
Selline küsimus oli mind kaua piinanud, kuni tänaseni...Jah, ma tahan võtta vastu Jumala oma südamesse, mitte lihtsalt ei käitu selles maailmas kehtivate reeglite ja tavade järgi, vaid ma tahan järgida Jumalat.
Seda rahu on raske kirjeldada, sest see on nii sügav ja mõõtmatu. Kõik probleemid elus, nii kooliga kui ka väga lähedaste ja kallite inimestega jäävad tahaplaanile, kui Sa saavutad rahu Jumalaga.
Aamen
No comments:
Post a Comment